Enne ilukirjandusse jõudmist on ta aastaid töötanud ajakirjanduses, intervjueerinud tuntud isiksusi, käsitlenud ühiskondlikult olulisi teemasid ning kujundanud välja oma selge ja äratuntava kirjutamislaadi.

Allpool kirjeldab Vahur Joa ise oma teekonda alates esimestest sammudest ajakirjanduses, õpingutest ja tööst erinevates väljaannetes kuni ammuse unistuse täitumiseni – oma raamatu kirjutamiseni. Ta avab ausalt ja vahetult, kuidas sündis tema esimene lühiromaan, mis teda kirjutama inspireeris, ning milline tähendus on sellel lool tema jaoks täna.

Järgnevalt Vahuri enda sõnadega.

‍

Ma olen ajakirjanduses töötanud aastast 2015, kui ma alguses tegin selle valdkonnaga tutvust, pannes enda kirjutamise oskused proovile tehes kaastöid erinevatesse ajakirjadesse alates Spordist ja Directorist, kuni Naistelehe ja Psühholoogiani välja. 2016. aastal läksin ma Tartu Ülikooli õppima ajakirjandust ja kommunikatsiooni, mille ma lõpetasin 2019. aasta kevadel. 2017. aasta talvest asusin ma tööle Elu24 portaalis. Seal ma hakkasin tegema suuri olemusintervjuusid Eesti tuntud naistega nagu Brigitte Susanne Hunt, Katrin Lust, Birgit Sarrap, Tanja Mihhailova-Saar, Kethi Uibomägi, Lenna Kuurmaa, Keili Sükijainen, Synne Valtri jt. Hiljem tegin ma lugusid tõsisematel teemadel nagu “korgijoogiga» uimastamised. See kulmineerus intervjuuga tolle aegse justiitsministri Raivo Aegiga. 

2019 lõpp kuni 2020 märtsini töötasin ma Sky Medias, kirjutades lugusid muusika, filmide ja telesarjade teemadel. Kroonikaga liitusin ma 2020. aasta märtsis. Sinna aitas tööd saada suuresti suured elamusintervjuud Elu24-s. Olen töötanud ka suvepraktikandina Õhtulehes, ERRi Tartu toimetuses ning alates 2024. aasta talvest olen Kortermajalehes.

Minu soov raamat kirjutada pärineb teismeajast, siis, kui ma olin 15 või 16. Selleks andis inspiratsiooni minu tollane kirjandusõpetaja, kes iseenesest ei teinud konkreetselt selleks midagi, vaid näitas enda huviga kirjanduse ja eesti keele vastu ülesse suurt kirge ja armastust. Soov anda panus eesti keele arengusse ja säilimisse ning tahtmine lugusid välja mõelda panidki mind proovima enda raamat kirjutada. Läks hea mitu aastat aega enne, kui ma leidsin enda kirjutamisstiili, žanri, mis mulle meeldib ning 2016. aasta 8. jaanuaril avaldus kirjastuse Eesti Raamat alt minu esimene lühiromaan “Tartu krimilood: kadunud, kuid mitte unustatud.”

Kuna tegu on lühiromaaniga, millel on trükivormis alla 200 lehekülje, siis kirjutamine võttis umbes täpselt kuu aega. Alustasin selle kirjutamist eelmise aasta juuli keskpaigas ja lõpetasin selle augustis keskpaigas. Viimase peatüki kirjutasin esmaspäeval, saatsin kirjastustele välja reedel ning järgnenud esmaspäeval andis kirjastus Eesti Raamat teada, et nad tahavad selle avaldada. 10. septembril, minu 35. sünnipäeval, sai kirjastuse ja minupoolne leping allkirjastatud. Pärast seda läks mõned kuud toimetamist, küljendamist ja kujundamist ning raamat avaldus selle aasta alguses. 

Ma leian, et raamatus toimuv kuritegu on üsna reaalne. Ma ei tahtnud luua midagi fantastilist, vaid siduda fiktiivne narratiiv pärieluliste kohtadega Tartus ning võib-olla ka mõne päris inimesega. Paljud kurjategijad tahavad enda kuritegu varjata, et nad ei peaks selle eest vastutama, ning nii läheb ka selles raamatus. Seda vähemalt seni, kuni kuriteo sooritanud ei kontrolli enam sündmuste käiku, mis viib ta paratamatu lõpuni.

Mul endal lemmik tegelast ei ole, küll aga on peategelane vanemuurija, 41-aastane Maribel Uusmaa, kes on väga tark ja intelligentne naine, kes tahab õiglust ilma sõpru loomata. Tal on ka tema toetav tiim, ilma kelle panuseta areneksid sündmused teistmoodi.

Järjeloo ilmumine oleneb esimese raamatu müüginumbritest, mis annab kirjastusele sõnumi, et inimesed tahavad neid raamatuid lugeda. Minu jaoks on oluline, et inimene loeb, elab kaasa ja saab sellest loost midagi. 

Raamatu saab soetada kirjastuse Eesti Raamat kodulehelt. 

Peale toredate raamatute arvustajate Õnnela ja Kersti, on raamatule siiamaani andnud positiivse hinnangu ka Jaan Martinson ja Karl-Martin Sinijärv.