Paljud inimesed on aastaid võidelnud selle nimel, et kortermajades keelatakse suitsetamine täielikult ära, aga kõik inimesed ei taha sellega ühel või teisel põhjusel kaasa minna. Nüüd aga on protsess jõudnud olulise verstapostini, kui riigikogus võetakse suitsetamise keelustamine kortermajades arutluse alla.

Milline on praegune kehtiv seaduslik taust? 

Hetkel kehtiv  Tubakaseadus (§ 30 lg 1) lubab korteriühistul keelata suitsetamise üldkoosoleku otsusega. Samuti on § 29 lg 1 p 19 alusel keelatud suitsetamine korterelamute trepikodades, koridorides ja muudes ühiskasutatavates ruumides. Kahjuks pole suitsetamine rõdudel ja akendel veel seadusega piisavalt reguleeritud.

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 28 järgi on igal inimesel õigus tervise kaitsele ning Rahvatervise seaduse § 4 kohaselt ei tohi keegi oma tegevusega otseselt ohustada teise inimese tervist ega halvendada elukeskkonda. Lisaks sätestab Tuleohutuse seaduse § 3 lg 1 p 5, et iga inimene on kohustatud vältima tegevusi, mis võivad põhjustada tulekahju, sealhulgas hoolimatu suitsetamine rõdul.

Eelmise aasta novembris tegi Kalmer Kalaus petitsiooni, soovides kortermajades suitsetamise keelustamist, ning kuigi selleks läks aasta, siis sai petitsioon piisavalt allkirju, et riigikogu võtaks teema arutluse alla. Mida Kalmer täpsemalt nõudis?

Ettepanekud seadusemuudatusteks

Läti, Leedu ja Soome praktika kortermajade rõdudel suitsetamise reguleerimisel pakuvad mitmeid lähenemisi, mida võiks Eestis kaaluda. Lätis on seadusega keelatud suitsetamine mitme korteriga elamute rõdudel. Leedus kehtib sarnane regulatsioon, mis keelab suitsetamise korterelamute rõdudel ja terrassidel, kui vähemalt üks elanik on suitsetamise vastu. Soomes on korteriühistutel ja elamuettevõtetel võimalik taotleda kohaliku omavalitsuse kaudu suitsetamiskeeldu rõdudele ja korterite juurde kuuluvatele õuealadele, mis nõuab aga olukorra põhjalikku kaalumist ja naabrite ärakuulamist.

Võttes arvesse kehtivate seaduste puudujääke ja mittesuitsetajate õigustatud muresid, esitatakse järgmised ettepanekud õigusaktide muutmiseks:

1. Tubakaseaduse muutmine: Tubakaseadust tuleks täiendada sättega, mis keelaks suitsetamise korterelamute rõdudel ja akendel. Selline muudatus on vajalik, et tõhusalt kaitsta mittesuitsetajaid suitsu leviku eest nende eluruumidesse, mis omakorda vähendaks naabritevahelisi konflikte ning edendaks tervislikku elukeskkonda.

2. Korteriomandi- ja korteriühistuseaduse täiendamine: Korteriomandi- ja korteriühistuseadust (KrtS) tuleks täiendada, andes korteriühistutele selged ja jõustatavad volitused kehtestada suitsetamiskeeld kogu kortermaja territooriumil, sealhulgas rõdudel ja akendel.

3. Kohalike omavalitsuste rolli suurendamine: Kohalikele omavalitsustele tuleks anda täiendavad volitused suitsetamisreeglite rakendamise kontrollimiseks ning korduvate rikkumiste korral trahvide määramiseks. Lisaks peaksid omavalitsused tagama korteriühistutele vajaliku õigusliku ja administratiivse toe, et seaduse täitmine oleks tõhus ja järjepidev.

4. Suitsetamisalade loomine: ühe lahendusena võiks kaaluda spetsiaalsete suitsetamisalade loomist korterelamu(te) juurde koostöös kohaliku omavalitsusega. Need suitsetamisalad peaksid asuma hoonest piisavalt kaugel (alates 10 meetrist), et kaitsta mittesuitsetajate elukeskkonda ja tervist. Suitsetamisalad varustataks varjualuste ja prügikastidega, et tagada korrashoid ja suitsetamise ohutus.

‍

Kortermajaleht võttis Kalmeriga ühendust ja uuris, milline on see protsess tema jaoks olnud.  

“Teekond on olnud nii tore kui ka tormiline – sisuliselt juba nagu teine töökoht. Selleks, et algatuse info jõuaks võimalikult paljude inimesteni üle Eesti, pidin seda jagama eri Facebooki gruppides. See tõi kaasa suure hulga tagasisidet: nii toetavaid kommentaare kui ka isiklikke sõnumeid inimestelt, kes kirjeldasid oma igapäevaseid kannatusi passiivse suitsetamise mõju all.”

“Olen saanud sõnumeid inimestelt, kelle tervis ei pidanud vastu pidevalt suitsetavate naabrite tekitatud suitsuses keskkonnas ja kes olid sunnitud oma kodust lahkuma. On olnud neidki, kes kolisid lausa eramajja, et oma tervist kaitsta. Kuid küsimus jääb – miks peab just kannataja oma kodust lahkuma?”

“Paraku tuli ette ka väga inetuid reaktsioone. Mõned kommentaarid muutusid solvavaks ja mindi väga isiklikuks. See oli kindlasti teekonna kõige ebameeldivam osa ning näitas, kui tugevaid emotsioone teema inimestes esile kutsub.”

“Kokkuvõttes on teekond olnud siiski väga õpetlik. See on toonud uusi kogemusi ja tutvusi üle Eesti – inimesi, kes igapäevaselt sama murega silmitsi seisavad ning otsivad võimalust oma kodus rahulikult ja tervislikult elada. Lisaks olen selle algatusega seoses andnud mitmeid intervjuusid – ka see oli minu jaoks uus ja huvitav kogemus. Olen väga tänulik kõigile, kes on algatust märganud ja selle sõnumit toetanud.”

Kalmer rääkis ka, mida see teekond tema jaoks tähendab.  

“Allkirjade suur hulk on andnud mulle suure vastutuse ja kinnituse, et tegutsen õige eesmärgi nimel. Väga suur tänu ja kummardus kuulub mu perele, kes on mind kogu selle aja toetanud. Tänan ka oma kaasalgatuse partnerit Gerli Lehet, Isamaa Perede Ühenduse esimeest, kes on olnud nõus minuga seda teekonda jagama. Samuti tänan Isamaa Perede Ühendust –  ainus ühendus, kes otsustas algatust toetada.” 

“Kui saabus teade, et algatus on saanud Riigikogu juhatuse toetuse, võetud ametlikult menetlusse ja saadetud sotsiaalkomisjoni, oli see tõeliselt rõõmustav hetk. See näitas, et pikk ja raske töö pole olnud asjata.” 

Kalmer tõi enda petitsioonis välja neli aspekti, mida ta soovib muuta, kuid kõik need ei pruugi läbi minna.  

Kalmer rääkis, mida ta täpsemalt riigikogult ootab. “Meie ettepanekud on suunatud Riigikogule, sest just nemad saavad luua vajaliku seadusandliku raamistiku, millele saavad hiljem tugineda nii omavalitsused kui ka korteriühistud. Alles siis on võimalik inimesi korrale kutsuda ja tagada kortermajades tervislik elukeskkond. Komisjon peab algatust arutama kolme kuu jooksul ning kuue kuu jooksul otsustama, kas see liigub Riigikogu suurde saali edasi. Loomulikult loodame, et see nii ka läheb.”

Millised on punktid, mis ei pruugi läbi minna?  

“Loodan siiralt, et võidab kaine mõistus ning arvestatakse nende tuhandete inimestega, kes peavad kortermajades passiivse suitsetamise all kannatama. Meie eesmärk on lihtne: iga inimest peaks kaitsma õigus elada tervislikus ja suitsuvabas keskkonnas – mitte ainult neid, kes elavad eramajades. Loodan väga, et ükski ettepanek ei jää kõrvale. Samamoodi nagu koridor, on ka rõdu korteriühistu ühisomand ja seal ei tohiks suitsetada. Kas inimesed ei tea seda, korteriühistu pole reegleid kehtestanud või on lihtsalt ükskõik?”

“Praegu kehtiv Tubaseadus keelab suitsetamise korterelamute trepikodades, koridorides ja teistes ühiskasutatavates siseruumides, kuid rõdud ja aknad ei ole seadusega üheselt reguleeritud. See ongi peamine põhjus, miks paljud inimesed ei tea, et rõdu on ühisomand ja et seal suitsetamine võib teistele kahju teha ning muuta mittesuitsetajate rõdud justkui suitsunurgaks. Samuti tekitab see ebakindlust korteriühistutes – nad ei julge suitsetamist rõdudel piirata, sest selge seaduslik alus puudub.”

“Minu poole on pöördunud inimesed, kelle kortermajas suitsetati üldkoridoris. Kui saatsin neile vastava Tubakaseaduse punkti, said nad korteriühistu abiga olukorra lahendada ja olid sellele väga tänulikud. Sama võimalus peab hakkama kehtima ka rõdude ja akende puhul – kui seadus oleks üheselt selge, saaks nii korteriühistu kui ka naabrid tugineda konkreetsele sättele ning vajadusel omavalitsuse poole pöörduda. Hetkel aga tekitabki segadust see, et seadus ei anna selget raamistikku, millele tugineda. Mõned ei tea reegleid, mõned ei taju oma tegevuse mõju naabrite tervisele ja heaolule, ning paraku leidub ka inimesi, kes lihtsalt ei pea seda oluliseks.”

“Lisan siinkohal, et Eestis põeb astmat 5–8 protsenti täiskasvanutest ehk 70 000–112 000 inimest. Passiivne suitsetamine mõjutab neid eriti tugevalt. See peaks panema poliitikuid mõtlema, kui oluline on tagada kõigile inimestele võimalus oma kodus värsket õhku hingata.  

Praegu puudub seaduslik alus, et luua kortermajadesse keskkond, kus kõik saaksid oma kodusid võrdselt nautida. Et keegi ei sõltuks naabrite suitsetamisharjumusest; et saaks lastega rõdul viibida endale sobival ajal või pesu kuivatada ilma mureta, kas mõni hooletult loobitud koni võib kahju teha; ja loomulikult – tubade tuulutamine peaks olema igaühe õigus. On väga ebameeldiv, kui värske õhu asemel tungib tuppa hoopis sigaretisuits või e-sigareti veeaur.”

“Veel on tehtud toetusallkirja andnute poolt ettepanekuid, et tubakasuits ja e-sigareti aur ei tohiks kuuluda talumiskohustuse alla. Kas tõesti on normaalne, et mittesuitsetajad – sealhulgas lapsed, vanurid ja ka lemmikloomad – peavad kannatama passiivse suitsetamise mõjusid? Olen saanud isegi murekirja inimeselt, kelle kassil diagnoositi astma, sest naabrid suitsetasid. See näitab, et probleem ei puuduta vaid inimesi – ka loomad võivad kannatada. Seega on teema laiem ja vajab kindlasti rohkem tähelepanu.”

“Lisaks on tehtud ettepanekuid keelata suitsetamine mitte ainult rõdudel ja akendel, vaid ka korterites sees, akende all ja trepikodade uste ees. Tundub uskumatu, kuid mitmel juhul on inimesed seadnud oma „suitsunurga” otse trepikoja välisukse ette. See tähendab, et kui väljud kortermajast, saad kohe pahvaka mürgist suitsu, ja kui sisened, pead läbima justkui kohustusliku suitsupilve. Kokkuvõttes — arutelukohti on väga palju ja teema puudutab otseselt suurt osa ühiskonnast. Loodan siiralt, et see kõnetab ka Riigikogu poliitikuid ning viib lõpuks lahendusteni, mis kaitsevad kõigi inimeste õigust tervislikule ja suitsuvabale kodukeskkonnale.”