• Mustamäe rajati 1960. aastatel elamispindade kriisi leevenduseks.
• Linnaosa planeeriti terviklikuks, moodsa elu vajadusi katvaks elukeskkonnaks.
Tallinna lääneosas laiuv Mustamäe pole lihtsalt tavaline linnaosa. See on Eesti linnaplaneerimise ja nõukogude-aegse elamuarhitektuuri üks silmapaistvamaid näiteid – suur sotsiaalne ja arhitektuurne eksperiment, mille juured ulatuvad 1960. aastatesse. Mustamäe rajati ajal, mil Tallinn vaevles elamispindade kriisis, ning selle eesmärk oli luua uus, funktsionaalne elukeskkond selle aja inimesele.
Elamispindade kriis ja uue linnaosa vajadus.
50ndate aastate lõpuks oli Tallinnas muutunud elamispinna puudus akuutseks. Suur osa linnaelanikest elas endiselt kitsastes, sageli ahiküttega puitmajades või jagas ühiskortereid, kus puudusid tänapäevased mugavused nagu soe vesi, kanalisatsioon või omaette köök ja vannituba.
Uus elurajoon pidi pakkuma lahendust – kiirelt ja odavalt rajatavaid kortereid, mis oleksid samal ajal funktsionaalsed ning vastaksid kaasaegsetele hügieeni- ja elamistingimustele. Nii valmis 1959. aasta suvel Mustamäe detailplaneering, milles kavandati üheksa mikrorajooni. Rajoon otsustati rajada Tallinna lääneossa, looduslikult avarale ja seni põllumajanduslikule alale, kus oli vähe varasemat asustust.
Planeering: funktsionaalsus ennekõike
Mustamäe linnaosa loomisel võeti eeskujuks nõukogude tüüpelamuehituse kontseptsioon. Projekteerimist juhtis riiklik projekteerimisasutus Eesti Projekt, kus tegutsesid mitmed Eesti tunnustatud arhitektid. Eraldi arhitektuurikonkursil esitati 13 ideekavandit, millest parimaks valiti Toivo Kallase, Mart Pordi ja Voldemar Tippeli töö.
Planeering nägi ette, et igas mikrorajoonis oleks olemas lasteaed, kool, kauplus, mänguväljakud ning rohkelt haljasalasid. Elanik ei pidanud ideaalis kunagi ületama suuremat sõiduteed, et jõuda esmavajalike teenusteni – elukeskkond pidi olema terviklik, ohutu ja mugav.
Tüüpelamud ja montaažiehitus
Mustamäe hoonestamine algas 1962. aastal. Uued elanikud kolisid esimestesse Vilde ja Sütiste tee majadesse juba 1964. aastaks. Tüüpprojekti järgi ehitatud paneelmajad – valdavalt viie- ja üheksakorruselised – monteeriti suurtest betoonpaneelidest, mis toodeti suures osas Tallinna Elamuehituskombinaadis. Selline tööstuslik ehitusviis võimaldas kortereid rajada kiiresti ja odavalt.
Iga hoone ümber rajati rohelus – puud, muru, mänguväljakud. Korterites olid harukordselt head elutingimused: keskküte, soe vesi, eraldi köök ja vannituba. See oli võrreldes varasemate elamistingimustega oluline hüpe elukvaliteedis.
Mustamäe identiteet ja mõju
Uus elurajoon kasvas kiiresti. Planeeritud 60 000 elanikku moodustasid märkimisväärse osa Tallinna tolleaegsest rahvastikust. Mustamäest kujunes lühikese ajaga armastatud elupiirkond – roheline, vaikne, peresõbralik ja turvaline.
Mustamäe ei olnud pelgalt praktiline lahendus elamiskriisile. See oli ka ideoloogiline projekt: katse kujundada uus, kollektivistlik ja modernne elukeskkond, mis peegeldaks sotsialistlikke väärtusi.
Mustamäe tänapäeval
Tänapäeval on Mustamäe justkui elav arhitektuurimälestis – haruldane näide 20. sajandi keskpaiga modernistlikust linnaplaneerimisest. Kuigi paljud hooned on ajaga väsinud, on suure osa majadest renoveerinud ning piirkond püsib elujõulisena.
Mustamäe pärand elab edasi mitte ainult betoonis ja planeeringus, vaid ka mälestustes, põlvkondades ja eluviisis, mida see unikaalne linnaosa aitas kujundada.
Viited:
Rahvusarhiiv
Rahvusarhiiv Mustamäe elamurajooni projekt 1960
Jaak Juskega kadunud Eestit avastamas 02.12.2017, 13:20 (Delfi)
Arhiiv Eesti Kohanimed
Eesti Ajaloomuuseum (ABC 5 Ehitus Kännu Kukk)