• Kahjureid tuleb tõrjuda korraga terves majas.
• Ühtne ja professionaalne tõrje on tõhusam ja soodsam.
Kas elad linnas või maal, ikka tuleb erinevate kahjuritega tegeleda. Jah, ka nemad tahavad oma elu elada, aga tihti ei sobi see inimese elustiiliga, ning kasutatakse nippe ja trikke, kuidas kahjuritest lahti saada.
Vikipeedia kohaselt on kahjurid on organismid, kes oma elutegevusega kahjustavad inimese kasvatatavaid kultuure, kasulikke loomi, toitu jne, kui ka inimese loodud ja hallatavaid rajatisi (näiteks maju ja nende sisustust) ja materjale. Kitsamas tähenduses mõistetakse kahjurite all loomkahjureid. Kahjurid, kes söövad (kahjustavad) taimi, on taimekahjurid. Kahjuriteks võivad olla väga erinevad organismirühmad, neist tavalisimad on hiired ja putukad, kuid nende hulka kuuluvad ka mitmed vähid, limused, ämblikulaadsed, nematoodid, vetikad, seened jpt.
Tomson OÜ juhatuse liige Juhan Tomson sõnas Kortermajalehele, et närilistega tuleb tegeleda aasta läbi, ka siis, kui neid pole hetkel näha. Ja üleüldse leiavad erinevad närilised endale elupaiga kuskil, kus inimene ei näe, kuskil, kus neil on soe, nad saavad elada ja poegida. Inimene võib nende olemasolust teada saada alles siis, kui nähakse majapidamises nende pabulaid või nähakse neid oma silmaga mööda põrandat jooksmas. Kui nad on juba majapidamisse tekkinud, siis tuleb loomaarmastajatel leida eetiline viis, kuidas nendest vabaneda.
Seega oluline on tegeleda ennetustööga, et pärast ei peaks loomi teisi ilma saatma. Tomsoni sõnul peaks selleks näriliste mürksöödad olema närilistele kogu aeg saadaval ja kontrollida vähemalt neli korda aastas.
“Eriti efektiivne on see siis, kui teostada seiret ja tõrjet koos naabritega,” sõnas Tomson.
Juba esimeste tundemärkide (pabulad keldrites, urud maja ümber jne) puhul peab kiiresti tegutsema. Eriti tuleb kontrollida kanalisatsiooni kaeve. Samuti peaks kontrollima keldreid, prügiruume, lahtiseid vuuke jt kohti, et teha kindlaks kõik kohas, kust nad majja pääsevad.
Teine asi millele sageli ei pöörata piisavalt tähelepanu on mullamurelased, kui nad tegutsevad ümber vundamendi. See võib majale väga ohtlik olla. Mullamurelased võivad püüda end läbi vundamendi närida, tekitada sinna pragusid, mis viivad leketeni. Sealt edasi jõuab niiskus majja, mis tekitab veekahju, hallitust ja muud kahju.
Suvel on üheks suurimaks probleemiks herilased. Neid ei soovita Tomson ise torkima minna, sest herilased võivad olla eluohtlikud inimestele, kes on nende vastu allergilised, ning üleüldse võivad putukad olla inimese osas agressiivsed, kui nende kodu lõhkuma tullakse. Tomson soovitab herilaste probleemi tekkimisel eksperdi poole pöörduda.
Probleemid kahjuritega ei ole vaid vanades majades, kus on olnud rohkem aega nende tekkimisel ja elukoha sisseseadmisel. Tomsoni sõnul on uutes majades probleemiks majasoomukad. Nendega oleks mõistlik võidelda terves majas korraga. Vikipeedia kohaselt on majasoomukas ehk harilik soomuklane tihti majades elav tiibadeta putukas. Kasvavad tavaliselt 5–20 (30) millimeetri pikkuseks. Nende keha katvate soomuste värv on hõbedasinine, millest tuleneb tema ingliskeelne üldnimi: silverfish. Lisaks eristatavale värvile saab majasoomukat tuvastada ka nende pikkade kõverate tundlate ja tagumise otsa kolme harjase järgi. Võib elada kuni 5 aasta vanuseks. Ta eelistab temperatuuri 22–27 kraadi; jahedamas on areng aeglasem. Eelistab kõrget õhuniiskust. Ta suudab seedida tselluloosi, mistõttu võib toiduks kasutada muuhulgas paberit ja riiet. Tänapäeva levik on kosmopoliitne, kuid pärit on ta troopikast.
Sellest lähtuvalt võiks erinevate kahjuritega tegeleda terves majas korraga, mitte vaid korteripõhiselt. Kui seda teha vaid korterites, kus kahjureid on nähtud, siis võivad need kahjurid hirmus naaberkorterisse põgeneda, kus end siis sisse seatakse.
“Muidu võib tekkida olukord, et üks korter teeb tõrjet täna, teine homme, kolmas ülehomme. Üks teeb ühe ainega, teine teisega jne. Niimoodi võivad putukad saavutada multiresistentsuse,” põhjendas Tomson.
Teatud ennetustöid ja kahjuritõrjet saab inimene ise teha, nt välja panna hiirelõksud ja rotimürk, kuid Juhan Tomson sõnas, et vaaraosipelgate tõrjet ei maksaks ise küll teha. Õnneks neid sipelgaid enam väga palju ei leia, aga kui kellelgi peaksid need kodus silma jääma, siis kutsu nende likvideerimiseks professionaal. Sama lähenemist võiks rakendada ka prussakate puhul. Kuna nemad võivad vabalt levida ka naabrite juurde, eriti vertikaalselt, siis tuleks võtta ette terve maja tõrje, korter korteri haaval. Prussakad võivad kiiresti levida ja paljuneda, seega peaks nendega kiiresti tegelema.
“Omaette probleem on ka voodilutikatega. Õnneks nad väga naabritele ei levi, aga ei soovita kellelgi nendega ise võidelda. Kahjuks ei ole meie turul efektiivseid vahendeid lutikate vastu, seetõttu soovitan kindlasti pöörduda professionaalide poole,” leiab Tomson.
Tihti peavad ühistud professionaalset tõrjet liiga kalliks, aga alati pole näiteks suures, mitme trepikojaga majas prussakate tõrjel vajagi teha terves majas.
“Alati on hea, kui juhatus kaardistab olukorra, kuid “malelaua” meetodit (ühes tehakse, teises ei teha) ei soovita küll kasutada. Kõige halvem on see, kui mõned korterid keelduvad tõrjest öeldes, et nendel ei ole, aga nad lihtsalt ei pruugi märgata,” tõi Tomson välja.
Igatahes on professionaalne tõrje lõppkokkuvõttes alati odavam, ohutum ja efektiivsem, kui individuaalne tõrje.
Tomson OÜ soovitused korteriühistutele: miks teha tõrjet organiseeritult ja üheaegselt?
