Nagu tervisekassa statistika näitab, siis on talvine libe ja lumine aeg inimestele väga raske, sest pidevad kukkumised viivad ravile ning see maksab tuhandeid ja tuhandeid eurosid. Tihti peavad inimesed ise enda kulud katma, aga neil, kellel on kindlustus, tasub selle kindlustusandja.

Eesti üks suurimaid kindlustusfirmasid If Kindlustuse isikukahjude grupijuht Joosep Kušvid sõnas, et sellel talvehooajal on registreeritud ligikaudu 10–15 juhtumit, kus inimesed on saanud vigastada libisemise tõttu – enamasti koeraga jalutades, lund lükates või muul viisil õues liikudes. “Sageli toimuvad libastumised ka maja ees treppidel, kus jää ja lumi muudavad pinna eriti ohtlikuks,” tõi ta välja.

If kindlustuse andmetel oli eelmisel talvehooajal sarnaseid juhtumeid rohkem – umbes 25–30, ning kogemus näitab, et neid lisandub tavaliselt veel jaanuari–veebruari jooksul, kui ilmastikuolud on kõige muutlikumad.

Kindlustusfirma statistika kohaselt on kõige tavalisemad vigastused käetraumad, sealhulgas luumurrud ja mõrad. Esineb nii käe- kui jalaluumurde ning raskematel juhtudel on olnud vajalik ka kirurgiline sekkumine. 

“Vigastada saavad peamiselt aktiivsed inimesed, kes liiguvad libedates oludes igapäevaselt – näiteks koeraomanikud või need, kes teevad ise lumerookimist. Eraldi riskikohaks on koduümbrus, kus libedust ei pruugita alati piisavalt kiiresti märgata või ennetada,” tõi Kušvid välja.  

Seetõttu on oluline, et kortermajade juures tegutseks pädev ja aktiivne kinnisvarahaldur või -haldusfirma, kes tagab teede ja liikumisalade ohutu seisukorra pideva hindamise ja korrashoiu. Eriti oluline on see talveperioodil, mil nende roll on esmatähtis libeduse ja puhastamata teede tõttu tekkivate kukkumiste, vigastuste ja muude õnnetuste ennetamisel ning nende mõju vähendamisel.

Mis aga puudutab kortermaja ümbrust, siis üldreeglina vastutab libeduse tõrje eest kinnistu omanik või valdaja. “See tähendab, et tema kohustus on hoolitseda selle eest, et kinnistul – näiteks kõnniteel, hoovis, trepil või sissepääsu juures – oleksid talvisel ajal ohtlikud olud võimalikult ennetatud,” rõhutas Kušvid.

 Kui inimene kukub ja saab vigastada, hinnatakse vastutuse küsimust alati konkreetsest olukorrast lähtuvalt. “Oluline on, kas libedusetõrje oli tehtud õigeaegselt ja piisavalt, ilmastikuolud olid erakordsed (nt ootamatu jäätumine), ohtlik ala oli tähistatud või piiratud ning kas kannatanu ise käitus mõistlikult ja ettevaatlikult,” tõi ta välja. Sellega välditakse olukord, kus inimesed lähevad vigastust nii-öelda otsima, kuigi teeolud olid tehtud selliselt, et kukkumise oht oli madal.

 “Kui selgub, et kinnistu omanik või valdaja on jätnud oma hoolduskohustuse täitmata, võib tal tekkida kahju hüvitamise kohustus – näiteks ravikulude või sissetuleku kaotuse osas. Samas ei tähenda iga kukkumine automaatselt kinnistu omaniku vastutust, sest arvesse võetakse ka kannatanu enda käitumist ja ilmastikuolude eripära,” rõhutas Joosep Kušvid.