Paljude jaoks tähendab see eelkõige värvilisi pilte, mille põhjal loodetakse saada ühene vastus küsimusele, kas maja on vaja soojustada või mitte. Tegelikkuses see nii ei ole. 

Termopildistamise peamine eesmärk on vigade ja probleemkohtade otsimine ning nende kaardistamine. See on tööriist, millega leitakse lokaalseid puudusi – õhulekete kohti, külmasildu, ebatihedaid sõlmi, niiskusest mõjutatud alasid või tehnosüsteemide anomaaliaid. Selle põhjal ei saa anda ühest ja lõplikku otsust, kas hoone vajab tervikuna täiendavat soojustamist. Oluline on mõista, et kehvasti soojustatud maja ei pruugi termopildil üldse suuri temperatuurierinevusi näidata. Kui konstruktsioon on ühtlaselt nõrk, võib pilt jääda visuaalselt üsna rahulikuks, sest termokaamera näitab eelkõige temperatuuride erinevusi, mitte absoluutset kvaliteeti.

Vahur Suvi ettevõttest ABaudit läheneb termopildistamisele alati kui osale laiemast tehnilisest hinnangust. Praktikas tähendab see, et hoonet vaadatakse tervikuna, mitte ainult üksikuid värvilisi kohti pildil. Väga sageli leitakse probleemid hoopis akendest. Ja seda nii vanade kui ka üsna uute hoonete ja akende puhul. Termopildistamine näitab selgelt, kui akna ääred on ebapiisavalt tihendatud, ja seina liitekohtades puhub tuul läbi. Akende soojapidavus ehk U-arv võib olla väga hea, kuid kui paigalduskvaliteet on halb, on kogu lahendus nõrk. Kahjuks on Eestis akende paigalduskvaliteet endiselt ebaühtlane ning just need vead tulevad termopildil hästi esile.

Paneelmajade puhul on aktuaalne vuukide kontroll, seda nii vanematel kui ka uuematel hoonetel. Ka uuematel majadel võib esineda ebatihedaid või pragunenud vuuke, mille kaudu tekivad külmasillad. Külmal perioodil tehtud termopildid aitavad need kohad kaardistada ning annavad korteriühistule selge ülevaate, millised vuugid vajavad parandamist. See on praktiline sisend remondiplaani koostamiseks, mitte pelgalt visuaalne dokumentatsioon.

ABaudit’i tööde käigus vaadatakse võimalusel üle ka korterelamu elektrikilp, eriti siis, kui hoones puudub regulaarne käidukorraldus. Termokaamera abil on võimalik tuvastada faaside ebaühtlane koormus, ülekuumenevad kaablid ning halvad kontaktid või lõdvad ühendused. Ei ole harvad juhud, kus üks faas on oluliselt rohkem koormatud ja vastav kaabel on märgatavalt soojem. Selline olukord võib viidata valele faseeringule või kontaktprobleemile ning annab ühistule selge põhjuse kutsuda elektrik olukorda korrigeerima. Tegemist on lihtsa, kuid väga tõhusa ennetava kontrolliga.

Tehnosüsteemide puhul on termokaamera väga hea abivahend küttetorustike ja nende isolatsiooni hindamisel. Eriti vanemates majades on sageli probleemiks halvasti isoleeritud või täielikult isoleerimata torustik keldris. On olnud objekte, kus keldris on talvel sama soe kui mõnes teises majas eluruumides ning see soojus vabaneb lihtsalt küttetorude kaudu. Kui lisaks on keldris veel vanad ja ebatihedad aknad, suureneb soojakadu veelgi. Termopildid aitavad ühistul visuaalselt mõista, kui suur võib olla tegelik energiakadu. Ka uuemates majades saab hinnata torustike seisukorda ning vajadusel tuvastada konstruktsioonide sees kulgevate küttetorude asukohti.

Sageli arvatakse, et erinevad termokaamerad näitavad erinevaid värve. Tegelikult saab iga kasutaja ise valida, millist värviskaalat ta kasutab. Mõni eelistab must-valget lahendust, teine erinevaid kontrastskeeme. Vahur Suvi on oma töös jäänud sinine-punane skaala juurde, kus sinine tähistab külmemat ala ja punane soojemat ala. Oluline on mõista, et kaamera näitab temperatuurierinevusi. Käega katsudes soe pind võib termopildil olla sinine, kui see asub veelgi soojema objekti kõrval. Seetõttu peab kasutaja mõistma, kuidas kaamera töötab ja mida värvid tegelikult tähendavad.

Väljast termopildistamisel tuleb alati arvestada fassaadi tüübiga. Tuulduvate fassaadide puhul, kus välisviimistluse ja kandekonstruktsiooni vahel on ventileeritav õhuvahe, on väljast praktiliselt võimatu konstruktsioonivigu tuvastada. Õhuvahe lahutab välispinna konstruktsioonist ning välispind ei peegelda konstruktsiooni tegelikku seisundit. Kui piirduda ainult väljast pildistamisega, võib tulemus olla eksitav. Seetõttu tuleb selliste hoonete puhul teha kontroll ka seestpoolt.

Heaks näiteks terviklikust lähenemisest on üks 15 aastat tagasi soojustatud hoone, kus korteriühistu soovis teada, kas varasem soojustus on vaja välja vahetada. Termopildistamise ja tervikülevaatuse tulemusena selgus, et soojustus oli tehniliselt rahuldavas seisukorras ning olulisi külmasildu ei tuvastatud. Suurim probleem oli hoopis tasakaalust väljas vana ühetoru tüüpi küttesüsteem ning väga halb keldri küttetorustike isolatsioon. Keldris oli talvel erakordselt soe ning märkimisväärne osa soojusest kadus torude kaudu. Kuigi 15 aastat vana soojustus ei vasta tänapäeva rangematele nõuetele, ei ole selle väljavahetamine majanduslikult põhjendatud, eriti arvestades, et konstruktsioonis olulisi probleeme ei leitud. See kinnitab, et hoonet tuleb alati hinnata tervikuna ning termopilt on vaid üks osa tehnilisest analüüsist.

ABaudit ei paku alarõhutesti teenust, kuid tuleb rõhutada, et termograafia koos alarõhutestiga on uute hoonete energiatõhususe ja ehituskvaliteedi hindamisel väga oluline. Alarõhutesti käigus tekitatakse hoones ventilaatori abil väike alarõhk ning seejärel on termokaameraga selgelt näha kohad, kust piirded ei ole õhutihedad ja mille kaudu külm õhk sisse tungib. Uute hoonete puhul on see sageli nõutav ehituskvaliteedi tõendamiseks ning nõuetele vastavuse kontrollimiseks.

Kokkuvõttes on termopildistamine väga hea tööriist lokaalsete vigade leidmiseks, õhulekete ja külmasildade kaardistamiseks, akende paigalduskvaliteedi hindamiseks ning elektri- ja küttesüsteemide probleemide tuvastamiseks. See ei ole universaalne otsustustööriist, mille põhjal saab automaatselt öelda, kas maja tuleb soojustada või mitte. Vahur Suvi ja ABaudit lähenevad igale hoonele terviklikult, kasutades termopilti ühe osana laiemast tehnilisest hinnangust, mitte lõpliku vastusena kõigile küsimustele.