Korteriühistu – see sõna tekitab sageli nii lootust kui ka väsimust. Lootust, et kodu ümber tekib turvaline kogukond ning ühine vara on hoitud. Väsimust, sest sageli seostub see kurnavate koosolekute, vaidluste ja venivate remondiplaanidega.

Paides toimunud Arvamusfestivali laval arutlesid kinnisvaraarendaja, haldusfirma, korteriühistu juhatuse liige ja kogukonna eestvedaja, kuidas ühisel jõul ehitada ühistust koht, kus üksteist ei vihata ning asjad saavad tehtud.

Liveni tegevjuht Andero Laur pani kohe alguses paika, et arendaja roll on palju enamat kui seinte püstitamine. „Me loome kodusid, mitte lihtsalt kortereid. Korter on asi, kodu on tunne. Ja suur osa sellest tundest tuleb toimivast kogukonnast ja headest suhetest naabritega. See ei nõua arendajalt tingimata rohkem eurosid, küll aga teadlikke samme.” Andero jagas ka, kuidas nad seda Livenis teevad: loovad Facebooki või WhatsAppi grupid elanikele juba ehituse käigus ning korraldame soolaleivapeo enne esimest ametliku päevakorraga koosolekut. „Kui siis üldkoosolekule tullakse, ollakse juba tuttavad ja ka probleemide lahendamine on lihtsam,” lisas ta.

VAU Halduse tegevjuht Hanno Liiva kinnitas, et muutus algab väikestest tegudest. Tema jaoks on üks selgemaid kogukonnatunde näiteid olnud lihtne, aga kõnekas hiljutine lugu: „Meie kliendi vestlusgrupis kirjutas üks ema õhtul kell 11, et mähkmed said otsa. Pool tundi hiljem vastas keegi: jah, mul on 6. korteris. Sellest saad aru, et kogukond töötab.” Hanno sõnul aitab haldusfirma olla mängujuht, kes loob juhatusele ruumi kogukonna teemade vedamiseks, mitte ainult veeleketega tegelemiseks.

Sama mõtet täiendas ka Uus-Veerennis asuva korteriühistu juhatuse liige ja Rand & Tuulbergi ESG juht August Kompus, kes tõdes, et kogukonnaelu takerdub sageli igapäevaste tulekahjude kustutamisesse. „Nii jääb tihti energiat väheks, et mingeid uusi algatusi eest vedada. Kui juhatus lahendab ainult olmemuresid, siis pole aega kogukonda ehitada. On vaja ruumi, kus inimesed saavad kokku – see ei pea olema oma, võib olla ka näiteks kohvik või rattapood.” August rõhutas arutelu jooksul korduvalt ühise ruumi vajadust, märkides samas, et see ei pea olema kortermajas, vaid võib vabalt olla ka lähedalasuvas koolimajas või nagu Uus-Veerennis rattaparandus-kohvikus.

Ka Riigikogu liige Zuzu Izmailova tõi esile ruumi ja ühise tegevuse tähtsuse, jagades kogemust Põhja-Tallinna majast, kus hoovis mängivad lapsed tõid kokku ka väga erineva tausta ja emakeelega lapsevanemad. „Mõni vanem oli nagu valvevanem, korraldas Halloweeni, tegi näomaalinguid. Ühisosa liidab – ja see ühisosa võib olla väga lihtne.” Zuzu tõi korteriühistu toimivuse kohta paralleeli poliitikaga, kus enne Riigikogu saali otsustamist tuleb inimesi otsuste valmimisesse kaasata ning huvipooltega ka kokkulepped sõlmida. 

Arutelus jõuti ka tõdemuseni, et kogukondlik sidusus ei ole ainult emotsionaalne väärtus. Andero Laur märkis, et mujal Euroopas on üürimajade omanikud tihti valmis kogukonda toetama, sest see “hoiab maja täis ja vähendab elanike vahetumist”. Eestis on aga raske omanikku motiveerida, kui otsest rahalist kasu kohe ei näe – siin aitab teadlikum suhtumine ja pika vaate võtmine. Hea kortermaja maine tõstab kinnisvara väärtust. 

Raskematest teemadest kerkisid esile keelebarjäär juhatuses, kui juhid ei valda riigikeelt; passiivsed omanikud ja üürnikud, keda ei kaasata suhtluskanalitesse; ning usalduskriis, mida saaks leevendada salvestatud ja järelvaadatavate koosolekutega, lühikokkuvõtete ja läbipaistva otsustusprotsessiga. 

Kõigi nende probleemide kõrval jagati ka reaalseid tööriistu kogukonna loomiseks. Esiteks alustada juba enne maja valmimist – soolaleivapeod ja online-grupid loovad esimese sideme. Teiseks korraldada ühisüritusi, olgu selleks tänavapeod, talgud või spordi- ja bingoõhtud. Kolmandaks kasutada digilahendusi, näiteks ideede prioritiseerimist, küsitlusi ja virtuaalseid koosolekuid. Neljandaks leida kogukonnale ühine füüsiline ruum, olgu see kogukonnaaed, mänguväljak või puhkeala. Ja viiendaks leida sidusaid tegevusi, mis kaasavad erinevaid gruppe – lapsed, lemmikloomad või aiandushuvilised võivad olla tugev siduv jõud.

Arutelul osales ligikaudu 100 inimest. Publik oli väga aktiivne ning panustas vestlusesse nii mitmete küsimuste kui tähelepanekutega. 

Arutelu lõpus moodustasid panelistid moderaatori Eva-Maria Kangro juhendamisel ühtse mõttelõnga, kus igaüks sidus oma sõnumi eelmise mõttega. Andero Laur ütles: „Teeme inimesed omavahel tuttavaks.” Hanno Liiva jätkas: „Hoiame ja arendame kogukonda edasi.” August Kompus lisas: „Anname aega ja ruumi.” ning Zuzu Izmailova lõpetas: „Saame sõpradeks ja teeme suure peo.”

Kokkuvõttes jäi kõlama, et kui soovime, et 68% Eesti elanikest, kes elab korterelamutes, tunneks end koduselt ja turvaliselt, tuleb alustada lihtsatest sammudest ja liikuda järk-järgult edasi. Kui sünnib mõni ühisüritus, kus naabrid on juba sõbrad, siis on korteriühistu hingamine ühes rütmis saanud reaalsuseks.

Paide Arvamusfestivali 2025 arutelu “Korteriühistud kui kogukonnad: kuidas panna need ühte rütmi hingama?” korraldas VAU Haldus.