Haapsalu arhitektuur on eriline, kuna see on sajandite jooksul arenenud kindluslinnast kuurortlinnaks. Keskaegne piiskopilinnus, 18.–19. sajandi linnaplaneerimise uuendused, 19. sajandi kuurordikultuur ja puitpitsiline ehitus, klassitsistlikud avalikud rajatised ning tsaariaegne raudtee loovad omanäolise kihistuse, mida Eestis terviklikult harva kohata.

Piiskopilinnus rajati 13. sajandil, selle ümber kujunes asula, kus esialgsed hooned olid valdavalt palkehitised. 14.–15. sajandil hakati püstitama kivihooneid, sageli keldritega, mis paiknesid tänava ääres. Linnuse ümber kujunes asula, kuhu ehitati puitelamud, kus elasid käsitöölised, kaupmehed ja linnateenrid. Esimesed linnakodanikud elasid tõenäoliselt palk- ja palkkarkassmajades, mis olid üsna lihtsad, ühe- või kahekorruselised.  

18.sajandil tõid tuleohutuse seadused muutuse linna ilmesse: kivimajad koondusid kesklinna, puitelamud aga jäid rohkem äärealadele. Sellest hoolimata säilitas Haapsalu kuni 19. sajandini puitlinna iseloomu, enamik elamuid olid jätkuvalt puust.

‍

19. sajand tõi Haapsalusse Vene eliidi, kes kujundas linna romantiliseks kuurordiks. Villad ja suvemajad said iseloomulikuks puitpitsiliste verandade ja räästastega, valgusküllased toad ning asümmeetrilised fassaadid rõhutasid õhulist ja elegantset ilmet.  

Puitpitsi valmistamine nõudis oskuslikku tisleritööd, peenete ornamentide ja viilidega detailide lõikamine võis võtta mitmeid kuid, olles aeganõudev käsitöö nagu Haapsalu sall, kuid arhitektuurivaldkonnas. Lisaks kasutati linna hoonetel eri katusematerjale: puitu, kivi, roogu, tõrvapappi ja hiljem tsingitud plekki. Vanemad krohvitud ja lubjatud korstnapitsid, olgu paekivist või tellistest, andsid hoonetele ühtse ja heleda ilme, lisades harmooniat.

19. sajandi teisel poolel oli Haapsalu seltskonnaelu keskpunkt De la Gardie loss.  

Arhitektuuriliselt on loss esinduslik klassitsistlik kiviehitis, mille keskosa on kahekorruseline ning külgedel ühekorruselised lisahooned. Tänavapoolse fassaadi peasissepääsu kohal paikneb avar veranda, mis toetub neljakandilistele sammastele ja on ümbritsetud suurte akendega; algselt olid need rombikujulise klaasijaotusega, andes hoonele erilise karakteri. Tagafassaadi keskosas paiknev kahekorruseline rõdu on hilisem ja asendas algselt seal olnud avatud platvormi.

Hoonet katab katusekivist kelpkatus, esifassaadi liigendavad dekoratiivsed sambad, pilastrid ja tiibadel kaarja ülaosaga nišid. Keskosa pööningukorrus lisab vertikaalset proportsiooni, all olev keldrikompleks koosneb viiest silindervõlviga ja kahest ristvõlviga ruumist, kus arvatavasti paiknes köök ja hoiti toiduvarusid.

Varasem arvamus, et loss rajati Carl Magnus De la Gardie poolt, on ümber lükatud: uuemad uuringud näitavad, et hoone pärineb juba krahv Stenbocki ajast, mis teeb selle ajaloo vanemaks ja mitmekihilisemaks. De la Gardie perekonna ajast on loss olnud Haapsalu seltskonna- ja kultuurielu oluline keskpunkt, kus toimusid peod, pidulikud vastuvõtud ja muud üritused.

Interjöör kaotas oma esinduslikkuse I maailmasõja ajal, mil majas majutati sõdureid, ning lõplikult 1920. aastail haiglaks ümberehitamise käigus. Säilinud on trepihalli esimese korruse maleruuduline põrand mustadest ja valgetest marmorplaatidest ning arhitekt Artur Perna projekteeritud haigla keskosa: kolme korrust ühendav tumedaks peitsitud puidust keerdtrepp ja halli avanevad tahveluksed, mis on olnud umbes 70 aastat järjepidevalt kasutusel.

1925. aastal osteti loss krahvi järeltulijalt ning 1926–1927 kohandas Perna selle maakonnahaiglaks, säilitades esinduslikud sambad ja pilastrid, mis annavad sellele endiselt väärika välimuse. Haigla funktsioon jätkus ka nõukogude ajal, mis aitas hoonet säilitada. Tänapäeval on loss eravalduses, kuid arhitektuuriline väärtus, ajalooline tähtsus ja kultuuripärand on endiselt suur.

‍

Haapsalu elukondlik arhitektuur sai oma erilise näo 19. sajandil, kui linn kujunes kuurordiks. Just siis kerkisid siia kaunid puitvillad, mille verandad ja pitsilised nikerdused on tänaseni Haapsalu sümbol. Need suvised elamud olid valgusküllased ja merele avatud, luues romantilise miljöö, mis erines tunduvalt varasematest lihtsatest palkmajakesest.

Kuurordi hiilgeaegadel olid Haapsalus mitmed hinnatud hotellid:

• Hotell Salon (19. sajandi lõpp / 20. sajandi algus) oli elegantse kuurordi stiiliga, ühendades klassitsismi ja romantilist dekoratiivsust. Fassaadid olid detailselt kujundatud, sisekujunduses kasutati pehmeid ornamente ja pilastreid. Suured valgusküllased saalid ja salongid olid mõeldud seltskondlikeks üritusteks. Katusejooned ja korstnapitsid rõhutasid hoone graatsilist siluetti. Hotell põles maha.

• Hotell St. Petersburg (19. sajandi lõpp / 20. sajandi algus, mitmel korral ümber ehitatud) esindas segast stiilide kooslust, peamiselt romantilist kuurordi ja neoklassitsistlikku arhitektuuri. Fassaadidel oli ornamentikat ja rõhutatud vertikaalseid ja horisontaalseid jooni, suured veranda- ja rõdustruktuurid lisasid elegantset suvituslikku karakterit. Katusejooned ja kaunistatud korstnapitsid rõhutasid hoone vertikaalsust ning elegantset siluetti. Ehitustööd kestavad tänaseni.

‍

Haapsalu kuurordi arhitektuuripärand:

• Kuursaal (1898) – Eesti vanim säilinud kuursaalihoone, arhitekt Rudolf Otto von Knüpffer. Sümmeetriline klassitsistlik fassaad, pilastrid ja frontoon, suur valgusküllane saal ja dekoratiivsed sisetööd ühendavad klassitsismi ja romantilise kuurordi esteetika. Katusejooned ja korstnapitsid annavad hoonele kuju ning lisavad harmoonilist arhitektuurilist tervikut.

• Kõlakoda, kuursaali kõrval, täpset arhitekti ei ole dokumenteeritud, hoone oluline osa Haapsalu kultuurielust.

• Villa Friedheim (1885) – hiljem taastatud ja kasutuses hotellina.

• Villa Fannyhof (Posti 20) – Šveitsi stiili mõjutustega villa.

• Vanalinna eramajad Väike-Lossi, Supeluse ja Linda tänaval, hästi säilinud puitpits.

‍

20.sajandi alguses lisandus linnapilti ka kivimaju ja väiksemaid korterelamuid, kuid need jäid tagasihoidlikeks ega rikkunud kuurortlinnale omast õhustikku. Nõukogude ajal muutus pilt, linna servadele kerkisid paneelelamud, mis tõid kaasa modernistliku ilme, samal ajal kui ajaloolised puitvillad hakkasid tasapisi lagunema või vajasid suurt remonti.

Tänapäeval on Haapsalu taas pöördunud oma ajaloolise näo poole. Uued majad püütakse rajada nii, et need sulanduksid linna miljöösse, kasutatakse palju puitu, heledaid toone ja hoitakse hooned madalad. Kõrvuti seisavad nüüd 19. sajandi pitsilised villad, nõukogudeaegsed paneelid ja kaasaegsed eramud, jutustades koos linna pikka ja mitmekesist arhitektuurilugu.

Kasutatud allikad/kirjandus:

„Jalutajana vanas Haapsalus“, Kaire Reiljan

„Tervitusi Haapsalust“, Eesti Entsüklopeediakirjastus

„Haapsalu vanadel fotodel“, Fotosid Läänemaa Muuseumi kogust, Asta Veenpere ja Kalev Jaago

Muinsuskaitseameti arhiiv

Vanade ajalehtede ja ajakirjade väljavõtted Haapsalu lugemissaalist, kohalik materjal