Katus peab olema tugev ja pidama vett, et see ei kahjustaks maja konstruktsioone. Kui remonti pidevalt edasi lükata, muutuvad probleemid tõsisemaks ja kallimaks. Varem või hiljem tuleb katused nagunii korda teha.

Ettevõtte Karu Katus ostujuht Romet Purge sõnas Kortermajalehele, et õige aeg katuse remondiks on kevadest sügiseni – aprillist oktoobrini, kui temperatuur on plussis ja sademete hulk minimaalne.  

Sügisel või kevadel alustades saab vältida suvise tipphooaja kõrgeid hindu. Purge lisas, et katusetöödeks on vaja kuiva ilma, eriti veekindlate kihtide paigaldamisel. Lisaks ei saa bituumen- või PVC-katteid ei saa külmaga korralikult keevitada ning remont enne talve aitab vältida uusi lekkeid või lagunemisi, mis võivad külmaga kiiresti süveneda.

Rääkides vanadest kortermajadest, siis nende katuste puhul on kõige tavalisemad probleemid lekked, mis tihti tekivad ühenduskohtades, läbiviikudes (nt ventilatsioonitorude ümber), või katuseluukide ääres. Vanadel katustel pole ka soojustust, millega väheneb energiaefektiivsus ja tekivad külmasillad. Sellistel katustel on probleemiks ka veesooned ja seisma jääv vesi – halb kalle või äravoolutrappide ummistumine tekitab kogunemisi, mis süvendavad probleeme. Tulevikus võivad vahetust vajada ka vananenud katusekatted, nt bitumeen muutub ilmastikuoludes rabedaks ning PVC muutub pideva päikesekiirguse tõttu hapraks. Lisaks ka tugikonstruktsioonide niiskuskahjustused, sest kui vesi imendub paneelide või talade vahele, võib aja jooksul tekkida kandekonstruktsioonide nõrgenemine.

Tänapäeval ehitatud majadel on mitmeid eeliseid vanemate katuste eest. Romet Purge sõnas, et uusarenduste katuste ehitamiseks kasutatakse innovaatilisi lahendusi: 

• kaasaegsed materjalid - keevitatavad või mehhaaniliselt kinnitatavad PVC või TPO katted, mille eluiga ulatub 30 aastani,

• sojustusstandarditele vastavad lahendused – paremad U-arvud, energiasäästlikkus;

• katusele planeeritud lisaväärtus – näiteks päikesepaneelid, haljastatud katused, katuseterrassid, 

• integreeritud äravoolu- ja ventilatsioonilahendused – vältimaks ummistusi ja kondensaadi kogunemist ning,

• sensorpõhine monitooring – niiskusandurid ja termokaamerad võimaldavad jälgida võimalikke lekkeid.

Nagu paljude asjade puhul ei soovi korteriühistud teatud investeeringuid ette võtta, sest see maksab liiga palju raha. Purge soovitab korteriühistutele selgitada, et katusetööd ei ole kokkuhoidmise koht, läbi numbrite ja näidete. Remontimata katus võrdub hiljem suuremad kulud: näiteks veekahjustused siseseintes, elektrisüsteemides või laekonstruktsioonides võivad kordades rohkem maksta kui ennetav katuse vahetus. Samuti ka energiakulu kasv, sest halva soojustusega katus suurendab küttekulusid kuni 20–30%. 

Siin on ka vastutuskoormus juhatusele, sest kui tekib avarii, nt lagi kukku sisse, võib see kaasa tuua kahjunõude. Allolev pilt on tõsine ja mõjus näide olukorrast, kuhu remondi edasilükkamine viib.

Kui lagi on kokku kukkunud, kuidas peaks edasi käituma? Purge sõnul on kiireloomuliste sammudena vaja sulgeda ligipääs ruumile, tellida ehitusinseneri hinnang, kes ütleb, kas konstruktsioonid on stabiilsed, teha selgeks, kust vesi pärineb (nt katus, torustik või muu) ning alustada ajutise katusetihenduse või kattega, kuni saab teha põhjaliku remondi.

Pildil kujutatud ennetamiseks soovitab Purge regulaarset hooldust ja ülevaatust (vähemalt kord aastas), teha termokaameraga kontroll, mis aitab tuvastada niiskuskogunemise enne, kui see visuaalselt näha on, ning katuse seisukorra hindamine ehitusinseneri poolt iga 5–10 aasta järel.

Tihti ei jää katuseremont ära, sest korteriühistu seda ei taha, vaid lihtsalt raha pole. Katusetöö on kulukas ettevõtmine ning elanike seas summa kokku saamine võib võtta kaua aega, kogutud raha võib vaja minna ootamatute avariide likvideerimiseks või kahjunõuete tasumiseks. Ja kui siis proovitakse kuskilt laenu saada, siis ka see ei õnnestu. Purge toob välja ka renoveerimislaenude või KIKi toetuste vähese tundmise.  

Isegi, kui on raha ja tahtmine olemas, siis võib olulist rolli mängida ka otsustamatus ja teadmatus, sest sageli puudub usaldusväärne info tööde vajalikkusest. Ka hirm konflikti ees ühistu sees – mõned liikmed ei taha panustada, mis muudab investeeringu läbiviimise raskeks. Purge usub, et üks võimalik lahendus on korralik eeltöö ja ehitusprojekti koosseisus tehtud seisukorra hindamine inseneri poolt, mis aitab saada toetusi ja veenda ka skeptikuid.

Romet Purge on oma töö käigus kokku puutunud erinevate probleemidega, millest mõned korduvad objektilt objektile minnes. Olenevalt tööde iseloomust, kuid siinkohal jagan tüüpilisi näiteid praktikult:

• vana paneelkatus oli osaliselt varisenud, kuna hüdroisolatsioon oli läbi ja vett imbus üle kümne aastat;

• katusetööde ajal ilmnes, et eelmine töö tegija oli jätnud soojustuse osaliselt paigaldamata;

• korteriühistu lükkas tööd viis aastat edasi, misjärel tuli teha kogu kandekonstruktsioonide vahetus ning;

• läbiviikude tihendused olid tehtud silikooniga, mis lagunes kahe kuni kolme aastaga. Siinkohal Purge soovitus: kasutada EPDM-tihendeid.

Kindlustusmaakler: ei ole mõtet ja ei saa kindlustada ühte osa hoonest näiteks katust

Eesti Kindlustusühistu ÜKS müügijuht Karlo Tamm sõnas, et hoone karbina kindlustatakse korteriomanike kaasomandis olevad hoone osad, mis on vajalikud hoone püsimiseks ning mille eemaldamisel kahjustatakse korteriomanike õigusi või muudetakse hoone välisilmet. Nendeks on:

- kandvad konstruktsioonid (vundament, kandvad seinad, vahelaed jms);

- välispiirded (välisseinad, katus, rõdud,välisuksed ja -aknad jms);- ühiskasutuses olevad ruumid ja nende osad(trepikojad, keldrid, liftid, prügi- ja kaablišahtid, postkastid jms);

- ühiskasutuses olevad tehnosüsteemide osad(elektri-, gaasi-, kütte-, veevarustus-, kanalisatsiooni-, ventilatsiooni-, jahutus-, tulekustutus-, side- ja signalisatsiooni süsteemid), millest on sõltuv enam kui üks korteriomanik.Nimetatud süsteemid on kindlustatud kuni kinnistu piirini, kuid kinnistu piires mitte kaugemale kui üldühendusteni (liitumiskohtadeni);

- ühiskasutuses olevad hoone väliskülgedele või katusele paigaldatud ja statsionaarselt kinnitatud antennid, markiisid, jälgimiskaamerad, valgustid jmt.

Sealhulgas on kindlustatud ka kortermaja juurde kuuluvad rajatised nagu valgustid, lipumastid, tõkkepuud jms ning kuni 20m² suurused varjualused. Seega tuleks majale igal juhul kindlustus võtta.

Suur probleem on vanade remontimata majade korteriühistutel. Tamm sõnas, et neid ei soovi ükski selts kindlustada. Kõikide kindlustusseltside kindlustustingimustes on üldised välistused  ja üks nendest on: korterelamu hoone osa, rajatise või nende osade silmnähtavalt või teadaolevalt kehv seisund või hoolsuskohustuste eiramine sh esmaste kahju ärahoidmise meetmete mitte rakendamine puuduse avastamisel. Sõnastus on seltsiti erinev, kuid mõte jääb samaks. Aga kui vana maja on renoveeritud, siis ei ole mingit probleemi kindlustamisel

Seltsid ei ole huvitatud  suure amortisatsiooniga hooneid kindlustamast. Sellises olukorras ei saa kindlustusvõtja täielikku kahju hüvitamist.  Näiteks kui korterelamu amortisatsioon on 50%, siis selts hüvitab 50% taastamiskuludest. Ülejäänud tuleb kindlustusvõtjal endal tasuda. Seltsiti võivad amortisatsiooni protsendid  erineda.  

Kui mõni korteriühistu ei ole huvitatud või ei taha tervet maja kindlustada, siis Tamme sõnul ei ole mõtet ja ei saa kindlustada ühte osa hoonest, nt katust.  

Mida soovitab Karol Tamm remontimata kortermajade ühistutele enne hoone kindlustamist teha?  

“Kindlustusselts ei ole heategevusorganisatsioon, kes aitab kindlustusvõtjat, kui see ei taha või ei suuda oma vara eest hoolt kanda. Et kortermaja renoveeritud saaks, on riigi poolt toetatud programmid kortermajade renoveerimiseks. Või korjab korteriühistu oma liikmetelt remondifondi raha ja organiseerib ise vajalikud remonditööd,” rõhutas Tamm. 

Kui soovid rokem teada kindlustamise kohta, siis klikka linki ja küsi järgi

‍