Ühistu juhatuse väljakutsed väiksemates kohtades: palju vastutust, vähe tuge

Korteriühistu juhatus on justkui väikese kogukonna juhtkond – see hoolitseb, et maja püsiks korras, arved saaks makstud ja tulevik oleks kindlam kui eilne. Suuremates linnades, kus valikuvõimalusi ja teenusepakkujaid jagub, on juhatuse töö küll vastutusrikas, kuid sageli kergemini korraldatav. Väiksemates kohtades, nagu Tõrva, Antsla või Räpina, tuleb ühistu juhatusel aga tihti tegutseda palju väiksemate vahenditega, suuremate takistuste kiuste. Ja ikka selleks, et kodu oleks kõigile parem paik.

Üks inimene, mitu rolli

Paljudes väikestes korteriühistutes täidab juhatuse kohustusi tihti vaid üks inimene. See tähendab, et sama inimene peab olema nii raamatupidaja, projektijuht, koosolekute korraldaja kui ka suhtleja naabritega - ja vahel ka torumehe asendaja. Kaasaegsetel juhatustel lasub tohutu paberimajandus ja vastutus, olgu tegu kasvõi väikese neljakorterilise majaga.

„Meil on ainult neli korterit ja kõik elanikud on üle 65 aasta vanad,“ kirjeldab Mare, ühistu juhatuse liige Lõuna-Eestist. „Kui midagi läheb katki, peab keegi otsustama, mida teha. Lõpuks teen selle töö tihti ise ära või helistan pojale. Tasu ma selle eest ei saa, aga keegi peab tegema.“

Teenusepakkujate nappus

Üks suurimaid muresid väiksemates kohtades on kvaliteetsete teenusepakkujate leidmine. Kui Tartus saab valida mitme haldusfirma, torumehe või elektriku vahel, siis näiteks Kanepis või Valgas on valikud tunduvalt piiratumad. Hinnad võivad olla küll madalamad, aga sageli tuleb tellida töö tegija teisest linnast - mis teeb selle lõpuks kallimaks ja ajaliselt venivamaks.

„Meil murdus talvel katusest tükk. Helistasin nelja firmasse, ainult üks oli nõus tulema ja sedagi nädala pärast,“ meenutab juhatuse liige Võrust. „Kui midagi kiiresti juhtub, pead olema väga leidlik.“

Vähene huvi ja passiivsus

Korteriühistute juhatuste üks kõige keerulisemaid probleeme on elanike vähene huvi. Väiksemates kohtades on inimesed sageli harjunud sellega, et „keegi teine tegeleb“ ja see „keegi“ ongi tavaliselt juhatuse liige. Koosolekuid peetakse väikese osavõtjate arvuga ja sageli ei saada isegi kvoorumit otsuste tegemiseks.

Teadmiste ja toe puudus

Lisaks praktilistele muredele seisavad väikeste kohtade juhatused silmitsi ka infopuudusega. Kui Tallinnas või Tartus toimuvad tihti infopäevad ja koolitused, siis väiksemates maakondades jäävad need sageli kaugeks. Samuti ei ole igal juhatusel oskusi kirjutada taotlusi toetustele või pidada läbirääkimisi tehnilise konsultandiga.

„Mina ei teadnud isegi, et väikesele majale saab toetust taotleda. Kuulsin alles siis, kui naabermajale pandi uued aknad ja soojustus peale,“ räägib pensionärist juhatuse liige Elvast. „Kui oleks keegi, kes aitaks kas või pabereid täita, oleks palju lihtsam.“

Kuidas leevendada olukorda?

Kuigi probleemid on reaalsed, on ka lahendusi. Üha rohkem väikeseid ühistuid väikestes kohtades teevad omavahel koostööd - näiteks tellitakse ühiselt tehniline audit või remonditööd, jagatakse infot ja kogemusi.

Oluline on ka omavalitsuste roll – kohalikud omavalitsused võiksid rohkem pakkuda tasuta nõustamist, korraldada infopäevi ja aidata taotluste koostamisel. (vt.Konsultatsioonid korteriühistutele suunatud teenuste osas üle Eesti v.a.Harjumaal)

Väikese koha juhatus ei saa loota, et „linn teeb kõik ära“. Nad peavad olema ise nutikad, pühendunud ja vahel ka natuke kangekaelsed. Just nemad hoiavad kodusid korras ka seal, kus suured süsteemid hästi ei tööta.