Kortermaja katus toodab elektrit – kellele kuulub päikesest teenitud raha?

Eelmise kuu algusest rakendus uus seadus, mis kliimaministeeriumi kohaselt muudab elektrit tootvate tarbijate osas õiglasemaks. Muudatus võib vähendada elektrit tootvate tarbijate elektriarve suurust. 

Kliimaministeerium kirjutas, et Alates 1. augustist 2026 jõustuva elektrituruseaduse muudatusega võetakse elektriarvestuses kasutusele uus arvestuspõhimõte, mille kohaselt arvestatakse 15-minutilise kauplemisperioodi jooksul toodetud ja tarbitud elektrienergia vahet. 

Muudatuse eesmärk on tagada täpsem ja õiglasem elektriarvestus, võttes arvesse kauplemisperioodil võrgust tarbitud ja võrku antud elektrienergia koguseid ning nende vahet. Muudatus puudutab kahesuunalise elektriarvestiga tarbijaid ja elektritootjaid, kelle arvestil on võimekus mõõta elektri võrgust võtmist ja andmist. Eestis on neid Elektrilevi andmetel ligikaudu 55 000.  

Et asjadest parem selgus saada võttis Kortermajaleht ühendust kaugloetavaid arvesteid vahendava ettevõttega Indome OÜ, kelle müügijuht Vytautas Martinonis rääkis teemast lähemalt. 

‍

1. Mida muudatus päikesepaneelidega KÜ jaoks tähendab?

Alates 1. augustist 2026 võrreldakse kahesuunalise arvestiga mõõtepunktis iga 15 minuti jooksul võrgust võetud ja võrku antud elektrit. Kui võrgust võetakse 4 kWh ja võrku antakse 3 kWh, läheb arvestusse 1 kWh netotarbimist. Järgmise 15 minuti tulemust sellega enam kokku ei liideta. Arve võib väheneda elektri, võrgutasude ja muude kogusest sõltuvate tasude arvelt. Tegelik sääst sõltub sellest, kui hästi maja tarbimine ja paneelide tootmine ajaliselt kattuvad.

2. Kas päikesepaneelid on investeering või järjekordne kulu?

Need on investeering siis, kui süsteem on sobiva suurusega, majal on päeval püsiv tarbimine ja katus ei vaja lähiajal remonti. Kohapeal kasutatud elekter on tavaliselt väärtuslikum kui võrku müüdud elekter. Projekt võib muutuda kuluks, kui jaam on liiga suur, loodab peamiselt müügile, finantseerimine on kallis või katuseremondi kulud on arvestusest välja jäetud. Universaalset tasuvusaega ei ole - otsus tuleb teha maja 15 minuti tarbimisandmete ja päikesepaneelide elukaare kulude põhjal.

3. Mis saab elektrist, mida maja ise ära ei tarbi?

Ülejääk läheb võrku. Selle eest saab KÜ tasu ainult siis, kui tal on elektrimüüjaga tootmise müügileping. Tasu arvestatakse lepingu järgi ning raha kantakse KÜ kontole või tasaarvestatakse arvel. See on KÜ tulu, mitte korteriomanikele automaatselt väljamakstav summa. Ilma müügilepinguta võib elekter võrku liikuda, kuid selle eest ei pruugi tasu saada.

4. Kes vastutab, kui paneelid toodavad prognoositust vähem?

Pilvisem ilm ja tavapärane prognoosiviga on üldjuhul KÜ risk, kui lepingus ei ole tootmisgarantiid. Projekteerimis-, paigaldus- või seadmevea eest vastutab lepingu ja garantii alusel projekteerija, paigaldaja või tootja. Seetõttu peab lepingus olema kirjas, kas toodang on pelgalt prognoos või garanteeritud tulemus, kuidas tulemust mõõdetakse ning kuidas puudujääk hüvitatakse.

5. Mis saab siis, kui katus vajab kümne aasta pärast remonti?

Paneelid tuleb tavaliselt eemaldada, ladustada ja pärast remonti uuesti paigaldada. Kui leping ei ütle teisiti, jääb see enamasti KÜ kuluks. Enne investeeringut tuleb hinnata katuse seisukorda, kandevõimet, veepidavust ja allesjäänud eluiga. Kui remonti võib vaja minna 10-15 aasta jooksul, on sageli mõistlik katus enne korda teha või ühendada mõlemad tööd üheks projektiks.

6. Kas toodetud elekter kuulub kõigile korteriomanikele võrdselt?

Mitte automaatselt. Elekter teenindab neid tarbijaid, mis asuvad paneelidega sama mõõtepunkti taga. KÜ üldelektri mõõtepunkti puhul kajastub kasu tavaliselt väiksemates ühiskuludes; korterite eraldi mõõtepunktidele kilovatt-tunde võrdselt ei jagata. Jaama omand, kulude jaotus ning müügitulu kasutamine tuleb KÜ otsustes ja lepingutes selgelt kirja panna.

Oluline aspekt on see, kas korteriomanikel on otseleping elektri müüjaga või tasutakse koos teiste kommunaalkuludega korteriühistule ja ühistul on üldleping elektrimüüjaga. Viimasel juhul on 15min intervalliga päikeseelektri tarbimise jaotus korterite omanike vahel suhteliselt lihtsasti teostatav ja majanduslikult kõige otstarbekam. Indome OÜ on sellise ainulaadse lahenduse ka loonud (Raadiraja majad Tartus vt graafik 1 all)  ja selle põhimõte on, et päikeseelektrit jaotatakse korteriomanikele 15 min intervalli siseselt proportsionaalselt tarbimisele. See on lisamotivaator päikeseelektri kasutamiseks. 

‍

‍

Mida peaks/võiks KÜ enne otsustamist kontrollima?

1. Millise mõõtepunktiga jaam ühendatakse ja millised tarbijad jäävad selle taha?

2. Kas ühistul on üks elektrileping müüaga või igal korteriomanikul on oma?

3. Kui suur on maja päevane tarbimine 15-minutiliste andmete järgi?

4. Kui kaua peab katus eeldatavasti veel vastu ja kes maksab paneelide tulevase eemaldamise?

5. Kas pakutav aastatoodang on prognoos või lepinguline garantii?

6. Kellele laekub müügitulu ning kuidas kajastatakse sääst KÜ majanduskavas?

‍

Kokkuvõte: 15-minutiline netomõõtmine on päikesepaneelidega KÜ-le soodne muudatus, kuid see ei muuda iga projekti automaatselt tasuvaks. Kõige olulisemad on oma tarbimise osakaal, ühendusskeem, katuse eluiga ja selged lepingud.